Šestakov tahab lüüa kahte kärbest: pakkuda meile põnevuslugu ja süveneda ka inimesesse. Nii on ”klassikalise kriminulliga” võrreldes jälitamispinget vähem, see hajub tihtigi kõrvalmotiividesse. Hingeuurimist on aga rohkem. Ka hoiakuid aja ja kommete suhtes. Filoloogiadoktor A. Vulis hoiatab küll, et kriminaalromaani tegelased ei tohi pretendeerida sellele, ”et süžeeaega kulutataks nende eraelu keerdkäikudele, mis ju süvendavad meie ettekujutust karakterist, kuid samas pidurdavad avantüüre ja uurimiskäiku”. … Šestakov sellest hoiatusest ei hooli. Ilmselt võib ka nii.
– A. T.