”Võis kella seitsme-kaheksa paiku olla, kui Katku Villu aidalakas heintel ärkas. Küll tundis ta alles kehas unerammustust, aga magada enam ei saanud: luis-kontides uimles mingisugune magus valu, nagu ta seda oli tundnud paljude aastate eest, kui ta oli mõelnud minna kalale, jahile või ühes teistega kuhugi kaugemale metsa marjule.
…”