Kaarel Robert Pusta (1883-1964) on neid Eesti diplomaate ja poliitikategelasi, kelle ennastsalgava tegevuse haaret ja suurust ilmselt ei tunta või ei suudeta siis õiglaselt tunnustada. Tegemist on mehega, kes tuli Kehra metsast ja läks maailma, mille keskpunktiks oli Pariis, et ajada seal kogenult ja intensiteediga Eesti ja Euroopa asja. Läbi elanud 20. sajandi – kontrastide aastasaja – Euroopa tõusud ja mõõnad, istunud – kahtlustatult sidemeis vabadussõjalastega – 1935-1936 koguni ”kinnises majas”, jäi ta lõppkokkuvõttes vanamoodsalt, idealisti ja optimistina kindlaks oma usus põliste väärtuste Euroopasse. Nagu sageli suured Eesti poliitikud ja riigimehed, nii oli Kaarel Robert Pustagi – Hando Runneli sõnul isikutüübilt literaat, sõnakunstnik – suurde poliitikasse tulnud ajalehetoimetuste kaudu. Seda kunsti sõna valitseda võib selgesti tunda käesolevas kogumikus, mille sisuliseks keskmeks peab pidama nn. Euroopa küsimust, tänagi aktuaalset: Olla olemas või olla olemata? Ja kui olla, siis kuidas? Kogumik koondab artikleid ja kõnesid, mälestusi ja kirju, mis jagatud pealkirjade alla: ”Maailmasõjast iseseisvuseni”, ”Euroopa koostöö võimalusi”, ”Kodutute ajastu”, ”Tagasivaateid”, ”Nende teod käivad nende järel” ja ”Kirjad kõnelevad”.