Nii baltisaksa kui ka eesti ajalookirjutus oli üsnagi arvuka eesti soost linnarahva ju peaaegu maha vaikinud. ”Kolm katku” lõi mõra maarahva-müüti. Russow oli Baltikumis varase uusaja kõige väljapaistvam kirjamees. Ja kui teda tutvustati eesti kogukonnast võrsununa, siis näitas see, et siitmaa saksakeelne kõrgkultuur ei olnud üksnes Saksamaalt imporditud koloniaalkaup, vaid kerkis ka kohalike intellektuaalsete jõudude pinnalt. ”Eesti” osa Eesti varases loos ei esindanud mitte ainult poolkeelsed võõrpäritolu kultuurikandjad, vaid ka jõulised omamaised isiksused ajaloo sügavuses. Kes polnud ei sakslased, rootslased ega õieti isegi enam eestlased kitsamas mõttes, kuid kes ometi kandsid oma vaimuga Eesti reaalset pidevust.

Üks Jaan Krossi peateoseid, neljaosaline romaan ”Kolme katku vahel” (1970-1980) on ilmselt kuulsaim eesti ajalooline romaan. Selle peategelane on kroonik ja Tallinna Pühavaimu pastor Balthasar Russow. Romaan jälgib teda Liivi sõja eelsest ajast kuni krooniku surmani aastal 1600. Kirjanik näitab Russowit kui eestlaste seast pärit andekat meest, kes võitleb end saksakeelsesse ülemklassi, kuid kelle hingele jääb lähedaseks ka mitte-saksa maarahvas. Seetõttu on peategelastel vaja sageli teha kompromissotsuseid.
Ajalooliste sündmuste dramaatikat lisab romaani sellal puhkenud Liivi sõda, mille tähtsust Eesti ajaloos pole võimalik üle hinnata: sellega lõppes keskaegne elukorraldus – ajalukku varises Vana-Liivimaa, st orduriik ja piiskopkonnad, mis olid maad valitsenud enam kui kolmsada aastat. Eesti alal, algul küll vaid Põhja-Eestis, võis alata Rootsi aeg.
Eesti kirjandusklassik Jaan Kross (1920-2007) sündis Tallinnas, õppis Westholmi gümnaasiumis ja 1938-1944 Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Kross oli poliitilistel põhjustel vangis nii Saksa kui ka Nõukogude okupatsiooni ajal. Ta on pälvinud rohkesti aunimetusi ning tunnustust, sealhulgas Riigivapi I klassi teenetemärgi 1996. aastal ning palju lugejate ja rahva armastust.