”Kohtamist tundmatuga” võib pidada Kosinski üheks kõige mõjuvamaks teoseks. See haarab lugejat juba esimestest lehekülgedest oma vahenditusega, mis Kosinski puhul on iseloomulik, sundides seda neelama kui ajaviitekirjandust. Nagu kogu meie elu, liuglevad ka Georgi Levanteri elusündmused komöödia ning tragöödia vahel näilise kergusega, nagu vaataksime kiirlaskujat suuskadel. Kiirlaskujale omase julgusega kirjeldab Kosinski sündmusi, mida vaevalt võib liigitada seadusega lubatu hulka. Just see valmistabki ajakirjandusele raskusi: teda on nimetatud tänapäeva tähtsaimaks psühholoogilise romani kirjanikuks, üheks parimaks inglise hasartmänguriks, täielikuks kohvrimeheks ja seikleja ning ühiskonna ümberkujundaja seguks. Kui harilikult on tõde kusagil äärmuste vahepeal, siis Kosinski kohta see ei kehti: tema on seda kõike, ja enamgi veel…
Mida lugeja pärast selle raamatu käest panemist ka ei arvaks, ei saa ta mingil juhul öelda, et loetu oli igav või jättis teda ükskõikseks ega äratanud temas mingeid mõteid või tundeid.
Mida enamat võib aga ühelt raamatult tahta?