Mongo Beti huumoril on sügav ja paiguti isegi traagiline tõepõhi all. Ta jutustab meile Aafrikast, nagu seda veel keegi pole teinud, näitab Aafrikat ilma valgeteta, kujutab südamesoojusega oma kaasmaalasi, Kameruni talupoegi, nii nagu nad tegelikult on, ilma ühegi hinnaalanduseta.
Läbi autori huumoriprisma hakkaksime nagu mõistma Aafrika tõelist olemust nii heas kui halvas mõttes. Noor, tugev, mõtlev Aafrika seisab silm silma vastas ränga minevikupärandiga, peab hakkama lahendama probleeme, mis kerkivad ette siis, kui valgeid peremehetsejaid enam pole.
Teose suurimaks väärtuseks ongi autori siiras püüe ausalt lahti mõtestada seda, mis tänapäeval Aafrikas toimub.