Karl August Hermann (1851-1909) oli igas mõttes ärkamisaegne mees. Viletsatest oludest iseenda tubliduse ja heade inimeste abil välja rabelenult langes ta elu lõpul sinna tagasi. Tema laule tunti aga lähedal ja kaugel, ta juhatas oma eluajal toimunud laulupidusid, toimetas ajalehti, pidas Tartu ülikoolis eesti keele lektori ametit ja lõi üldse käed külge igal pool, kus tegijatest puudus tundus olevat. Kriitikud panid pahaks tema rahumeelsust ja innukust, nimetades seda pealiskaudsuseks.

Ettekandes tsaarivõimudele kirjutati Hermannist irooniliselt: ”Paistab vaevalt võimalik olevat tema mitmekülgsust õieti iseloomustada. Dr. K. A. Hermann on ühes isikus luuletaja, helilooja, lehe väljaandja, trükkija, raamatukaupmees, kontserdijuhataja ja oma laulude arvustaja; ta seadis enese läinud aastal oma lehes Bachist ja Beethovenist kõrgemale ja debüteeris kontsertides soololauljana, oreli- ja viiuli mängijana; ta on jutukirjanik ja pedagoogiline kirjanik … ajalehe väljaandjana ja toimetajana on korduvalt teistele ettepannud eesti päevalehte temast paremini toimetada … Nii liigub ta kõige lahkuminevail kunsti ja teaduse ning praktilise elu jaladel ja usub kindlasti, et olevik teda, nii nagu paljuidki teisi suurvaime, kadedusest ja mõistmatusest keeldub tunnustamast. Ta ei lase end seeläbi eksitada.” Seda ei lasknud ta tõesti. Tema laulis ja hõiskas, sest Vanemuise kandle hääl põksus tal juba lapsest peale põues.