Pimedas tundub peaaegu iga töö alati raskena; mida sügavam on pimedus, seda tülikamaks muutub toimetulek isegi kergeima ülesandega. Kõige halvem on aga olla pime. Hirmuäratavalt raskeks ülesandeks on niisuguste seadmete ehitamine, mis suudavad jälgida kaugete nähtamatute objektide liikumist – lennukeid ülevalpool pilvi või allveelaevu kümneid meetreid allpool ookeani pinda. Õige suuna leidmine kottpimedal ööl, pimeda inimese kohanemine ümbritseva keskkonnaga ning lõpuks aparaatide ehitamine, mille ülesandeks on kaugel asuvate nähtamatute märklaudade avastamine, – kõik need on probleemid, mis nõuavad küllalt lähedaste küsimuste lahendamist. Põhimõtteliselt on lahendus üks ja sama: ümbritsevasse ruumi suunatakse mingit liiki energia voog, millest osa püütakse kinni kaugetelt objektidelt tagasisaabuva peegeldusena, teiste sõnadega, jälgitakse uuritavatelt esemetelt tekkivat kaja.
Käesoleva raamatu autor on põhjalikult uurinud kaja kasutamist loomariigis ja jõudnud mitmetele huvitavatele järeldustele, mis peaksid ootamatuseks olema paljudele lugejatele.