Agnoni looming ulatub kuuekümne aasta jooksul lühikestest, mõnikord ebatavaliselt lühikestest juttudest mahukate kroonikate ja romaanideni, mis kõik kajastavad juudi elu eelkõige viimase nelja või viie põlve jooksul. Õigusega on paljud kriitikud Agnoni puhul osutanud vastuolule kunstniku ja traditsionalisti vahel. See kuulub tema olemuse juurde. Agnon lähtus traditsioonist, kuid kõigepealt kasutas seda materjalina. Hiljem kulges tema tee rööbiti: ühelt poolt tungis ta üha sügavamale traditsiooni kogu selle suuruses ja keerukuses; teiselt poolt paljastas ta traditsionalismi kahetähenduslikkust, jättes selle kui umbmäärase selja taha ning lähtudes selle asemel kaasaja juudi elu ebakindlusest ja laokilolekust, kus peab ise endaga toime tulema või lähe see korda ilma pärimuse teednäitava valguseta, mille mõttekus on lakanud olemast.