Mida aeg edasi, seda kriitilisemaks muutub inimkonna võime ümber mõelda ja õpitut unustada, et turbulentses, pidevalt muutuvas maailmas hakkama saada. Iganenud veendumused aheldavad meid köidikusse ning lahenduseks ei ole aeglasem mõtlemine, vaid kiirem järelemõtlemine, kinnitab organisatsioonipsühholoog Adam Grant. Julgete ideede ja rangete tõendite abil uurib ta oma järjekordses menukis ”Järelemõtlemise kunst”, kuidas võtta omaks eksimise rõõmu.

Enamik meist on uhked oma teadmiste ja asjatundlikkuse üle, jäädes neile vankumatult truuks. Osalt on selle põhjuseks kognitiivne laiskus, ütleb Grant: mugavam on kuulata arvamusi, mis tekitavad meis hea tunde, mitte aga ideid, mis sunnivad tõsiselt järele mõtlema. Naerame nende üle, kalle arvutis jookseb jätkuvalt Windows 95, hoides samas ise kramplikult kinni seisukohtadest, mille võtsime omaks aastal 1995.
Me ei mõtle piisavalt tihti teadlaste kombel, toob Grant välja põhjuse, miks kipume jääma kinni mõttemustritesse, mis meid enam ei teeni. See tähendab rohkemat kui lihtsalt avatud meeltega reageerimist. See tähendab aktiivset avatust, mis suisa nõuab, et otsiksime põhjuseid, miks meil ei pruugi õigus olla. Just teadlase kombel mõtlemine aitab meil leida uusi lahendusi vanadele probleemidele ja tuletada meelde vanu lahendusi uutele.

Tarkuse tunnuseks on teadmine, millal on aeg kõige kallimaks peetud tööriistad ja kõige armsamad osad oma identiteedist maha jätta. Ja kes oleks parem seda õpetama kui Adam Grant – mees, kelle geniaalsust on hinnatud sedavõrd kõrgelt, et ta on arvatud juhtimiskategoorias maailma kümne kõige mõjukama mõtleja hulka.