”Juba ammu oli Jegor Kuznetsov Siberist tulijatelt kuulnud tolle maa vabast elust. Alati, niipalju kui ta mäletas, oli Uurali kaudu Kaamale ilmunud hulkureid. See oli kauaaegsest rändamisest kurnatud, räbalais ja välimuselt metsik, kuid talumeestega suhtlemisel vagune ja isegi alandlik rahvas.
Vanasti, kui hulkureid oli veel vähe, võttis Jegori isa neid vihmase ilmaga öömajale.
”Oh, Kondrat. Kondrat,” olid tema naabrid imestanud, ”kuidas sa ei karda: need on ju tundmatud inimesed, pea’s patt ei või juhtuda ..”
…”