”Algul me ei mõistnud, mis on sõda. Seda pole võimalik mõista enne, kui ise näed ja kuuled.”
Ajal, kui Ukrainat seni vaid ähvardanud sõjast sai laastav tegelikkus, hakkas Andrei Kurkov pidama sissetungi šokeerivate tagajärgede kroonikat. Osalt poliitilises ja ajaloolises kommentaaris, osalt isiklikus päevikus lahkab ta Venemaa ja Ukraina läbi ajaloo keerukaid suhteid ning kirjeldab, kuidas trotsib rahumeelne ühiskond okupatsiooni. Seeläbi luuakse pilt kultuurist, mis on ainulaadne ja demokraatlik, liberaalne ja mitmekesine.

Varem sageli satiiriliselt kaasaegset ühiskonda kujutanud Kurkov maalib pildi rahvast, kes astub vastu tema maailmakaardilt kustutamise katsele. Varemetes küpsetatakse ja jagatakse leiba. Evakueerimisrongi kantakse professor, kelle jalad on amputeeritud, memmeke lahkub okupeeritud külast koos oma kisakõrist kukega … Ja hoolimata sellest, et mõned Euroopa riigid ei taha täita oma lubadusi abi anda, ei sure lootus: sissepiiratud linnades sünnivad lapsed ning põllumehed lähevad tööle põldudele, kus võib lõhkemata mürskude tõttu kaotada elu.

Kurkov põimib oma isikliku loo kokku teiste kodust põgenema sunnitud ukrainlaste lugudega. Alistamatu vaimuga ”ootavad nad hetke, kui on ohutu minna tagasi koju”, kirjutab ta, ”nii nagu minagi seda ootan.”

Andrei Kurkovi (1961) sulest on ilmunud 19 romaani, üheksa lasteraamatut ja paarkümmend filmistsenaariumi. 2018. aastal ilmunud romaanis ”Hallid mesilased” (e.k 2022) toimub tegevus Ida-Ukraina külas, kuhu on pärast Venemaa sõjategevust jäänud elama vaid kaks inimest. Alates Venemaa sissetungist ei ole Kurkov tegelnud ilukirjandusega, vaid on kirjutanud sellest, mis toimub tema kodumaal. ”Invasioonipäevik” koondab tema märkmed alates sõja eelõhtust, 2021. ja 2022. aasta vahetusest kuni suvekuudeni, mil sõda oli kestnud juba mitu kuud.