”Saint-Honore tänavas vaibub liiklusmüra talveöödel ainult viivuks; juurviljamüüjad, kes tõttavad keskturule, jätkavad sõidumüra, mida tekitasid teatritest ja ballidelt tagasipöörduvad tõllad. Keset seda vaikushetke, mis Pariisi tänavakära suures sümfoonias kella ühe paiku öösel saabub, juhtus, et proua Birotteau, kelle abikaasale kuulus Vendome’i väljaku ääres asuv lõhnaõlikauplus, ärkas võpatades kohutavast unenäost. Lõhnaõlikaupmehe teinepool oli unes näinud, et temas peitus ühtaegu kaks isikut: ta oli kaltsudesse riietatud kerjus, kes kuivetanud ja kortsunud käega püüdis lõhnaõlikaupluse ukselinki alla vajutada, ja ühtlasi istus ta kaupluse kassas, oma tavalises tugitoolis; ta palus iseendalt armuandi ja kuulis oma häält nii ukse juures kui kassas. …”