”Hõbevalge: Reisikiri tuulest ja muinasluulest” on Lennart Meri kirjutatud raamat, mis ilmus esimest korda 1976. aastal. Meri arutleb teoses poolteaduslikult ja fantaasiaküllaselt eestlaste ning teiste läänemeresoomlaste mineviku üle.
Paljude lugejate arvates on ”Hõbevalge” näol tegu ühe meisterlikuma käsitlusega Eesti minevikust. Autori žanrimääratluse järgi on tegu reisikirjaga, ent enamiku raamatust täidavad siiski visioonid elust muistse Läänemere kallastel, reisikirjeldused puuduvad peaaegu sootuks.
Põhilisemad teemad raamatus: meri kui eestlaste ilmavaate, kultuuri ja olemuse peamine vormija, Kaali meteoriidiga seostuv problemaatika, mis seotakse osavalt antiikaegsete maadeavastuste ja maailmakirjeldustega, Tallinna kaugem minevik ja merenduse areng Läänemere kallastel läbi aegade. Enamiku raamatust moodustab etnoloogiline materjal (põhiliselt eesti rahvalaulud ja tavandid) ning autori teravmeelsed tõlgendused nende alusel.
1983. aastal ilmus ”Hõbevalget” täiendav raamat ”Hõbevalgem”, mida autor ise nimetas mitte järjeks, vaid sissejuhatuseks ja esimeseks peatükiks oma eelnevale teosele.

Laevad lähevad lendu
Punased purjeained
Hõbevalge tee
Laevades on nende suurim võim
Kuusteist aastat Idrisiga
Tallinn legendide sudus
Poja maa ja Ema maa
Esimesed kaptenid
Kus lõpeb luule, kust algab ajalugu?