”Hingest” on Aristotelese suhteliselt lühike teos, mis käsitleb elusa organismi toimimise küsimusi. Üks peamisi on sealjuures keha ja hinge suhte probleem, mis on erinevate teaduste huvikeskmes olnud läbi sajandite ja pole kaotanud tähtsust ka tänapäeval. Aristotelese vaateviisi iseloomustab püüe siduda bioloogiline vaatenurk filosoofilise lähenemisega. See on andnud põhjust nimetada seda ka tema psühholoogia-alaseks tööks. Üldise arvamuse kohaselt peetakse ”Hingest” esimeseks psühholoogiaraamatuks üldse, mis jäi peamiseks, et mitte öelda ainsaks psühholoogia käsiraamatuks järgnenud kahe aastatuhande jooksul. Sealjuures on seoseid tänapäeva mõttes psühholoogiaga järk-järgult ikka leitud. Aristotelese analüüs sisaldab füsioloogiasse ja psühholoogiasse puutuvaid tähelepanekuid ja lähtub erinevate eluvormide eesmärgipärase toimimise printsiibist.
”Hingest” koosneb kolmest raamatust. Esimene on pühendatud varasemate arusaamade ja nende esindajate kriitilisele ülevaatamisele. Alates teisest raamatust esitab Aristoteles oma seisukohti tajuprotsesside kohta, mis moodustabki teose põhilise osa. Kolmanda raamatu peatükid tegelevad mitme teemaga ja jätavad rabedalt kiirustava mulje. Teose lõpp jääb lahtiseks ja seal korduvad juba varemöeldud seisukohad, mis viitab sellele, et tegu võib olla lõpetamata jäänud teosega.