”Vanasti, kui maailm loodi, lõi ka jumal Hiiumaa,” luuletas Juhan Smuul Gustav Ernesaksa ”Tormide ranna” tarvis. Lennart Meri täpsustas, et Hiiumaa on loodud selleks, et püsida igavesti ja mitte kuraditki karta. Hiiumaa on mandrieestlaste jaoks alati olnud pisut müstiline, isemoodi koht, kus laiusid kaua põlised hiiemetsad, jooksid ringi libahundid ja tegutsesid randröövlid. Pärastpoole kujundasid Hiiumaa nägu ka kohalikud mõisnikud – pärastpoole, sest Hiiumaal tekkisid mõisad teatavasti hiljem kui mujal Eestis.

See raamat räägib Hiiumaa mõisate ja mõisnike loo. Juttu tuleb mitmest põlvkonnast Wachtmeisteritest, De la Gardie’dest, Ungern-Sternbergidest, Gernetitest, Stackelbergidest. Vanadelt fotodelt, kaartidelt ja gravüüridelt vaatab vastu kadunud maailm, mis nii mõnelgi puhul on ärganud uuele elule, hoopis sagedamini aga jäänud aja hammasrataste vahele.

Uhkeid häärbereid kohtab Hiiumaal napimalt kui mujal Eestis ja ka mõisnikusuguvõsasid polnud siin just üleliia arvukalt. Seevastu olid Hiiumaa mõisad pindalalt suured, püsisid samade suguvõsade käes kauem ning andsid ainest põnevateks lugudeks.

Neis lugudes tegutsevad mereröövlist Ungru krahv ehk parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg, kes olevat laternaga laevu Näkimadalatele peibutanud; Merseburgi lossipreilisse sõgedalt armunud Ewald Adam Gustav Paul Konstantin von Ungern-Sternberg, kes asus mandrile omaenda unistuste lossi ehitama – ja jõudis seal veeta vaid ühe öö, sedagi pärast surma; Kassari mõisa kutsar Ilus Villem, kelle Johann Köler Tallinna Kaarli kiriku seinal Kristusena jäädvustas; Reigi pastor Paul Andreas Lempelius, kelle truudusetu abikaasa tapalaval õnnetu otsa leidis.