Lühimonograafias vaadeldakse ühe meie silmapaistvama luuletaja Henrik Visnapuu (1890-1951) vastuoluderohket elu ja loomingut. Ühelt poolt väga isikupärase käekirjaga lüürik, teisalt ka esseist, lüroeepik, dramaturg, kultuuripoliitik – sellisena avaldas ta kirjanduse üldilmele sõjaeelses Eestis üsna tugevat mõju. Samuti ei saa jätta rõhutamata poeedi erakordselt novaatorlikku osa nii eesti luuleteoreetilise mõtte kui ka luulepraktika täiustamises XX sajandil.