Mario Conde on keskealine Havanna politseinik, kes tegelikult eelistaks olla kirjanik. Ta jagab oma kodu vanaisa järgi nime saanud tapluskala Rufinoga ning oma üksildasi õhtuid ülekaalulise ratastoolis sõbraga. Ühel põrgulikult palaval ja tuulisel päeval armub Conde pööraselt ja pöördumatult tänaval kohatud naisesse, kes kõigi tema muusikaliste fantaasiate kulminatsioonina armastab džässi ja mängib saksofoni. Samal ajal aga peab nostalgitsemisele kalduv armunud politseinik jälile saama, kes on tapnud noorukese laitmatu iseloomustusega kooliõpetaja, ning satub mädanevasse maailma, kus tõusiklikkus, mõjuvõimuga kauplemine, uimastite tarbimine ja pettused paljastavad 1980. aastate Kuuba ühiskonna pahupoole.

Leonardo Padura on 1955. aastal Havannas sündinud Kuuba kirjanik, ülikoolis õppis ta hispaania keelt ja kirjandust. Teda tuntakse kui sõltumatut intellektuaali, kes ühendab oma loomingus ühelt poolt rahvalikkuse ja teisalt haritlase kriitilise pilgu ühiskonnale. Sarnaselt paljude teiste põlvkonnakaaslastega seisis Padura 1980ndate lõpul ja 1990ndate alguses, kui kuubalaste olmelised tingimused Kuubas Nõukogude Liidu toetuse kadudes järsult halvenesid, silmitsi küsimusega, kas lahkuda Kuubalt või jääda kodumaale. Padura valis viimase. Kirjanik on oma loomingu eest pälvinud hulgaliselt tunnustusi, nende seas tähtsaimad on Kuuba riiklik kirjandusauhind (2012) ja Hispaania üks olulisemaid rahvusvahelisi kirjanduspreemiaid Astuuria printsessi auhind (2015).

Ilmselt ainult kuubalane on võimeline kirjutama niivõrd poeetiliselt, peaaegu sentimentaalselt sigaritest, rummist ja pesapallist. Muidugi ka sõprusest, armastusest ja söögist. Ja Havannast.