Vicki Baum (naiskirjanik, sünd. 1888 Berliinis) kuulub saksa kirjanduses sellesse generatsiooni, kelle loomingule suurlinn ja Esimene maailmasõda on vajutanud oma pitseri. Palju närvilist, moodsalt ülepingutatut tema suurlinlike tüüpide hingelaadis tuletub, nagu käesolevas jutus, otseselt sõjakannatusist. Teistel puhkudel on see mõju kaudsem, rohkem deklasseeruva perekonna üldisest lahtijuuritusest ja miljöö immoraalseist mõjudest johtuv. Igatahes esindavad tema kangelased ja kangelannad närvihelli, kergelt frivoolseid, vapustatud, seejuures aga kergesti kaastundele ja inimlikule soojusele virgutavaid tüüpe. Ta kujud on alati elulised ja sümpaatsed isegi siis, kui need kuuluvad pahelisse keskkonda. Jutustajana peab Vicki Baum seda keskmist artistlikku joont, mis elegantselt ja kergelt sammub ajaviitekirjanduse põnevuse ja hingeelulise peenkunsti süvenevuse lahkharjal, laskumata ühessegi neist sel määral, et teine pool selle all kannataks. Nõnda leiabki ta endale lugejaid nii mugavat ajaviidet otsivas špiisseris kui ka hingeelulisi varjundeid jahtivas kirjandus-spetsis ja suudab neid mõlemaid rahuldada, jäädes ise peenama kolportaažromaani pinnale. ”Grand Hotell” (1929) on üks menukamaid tema kaunis rohkearvulises loomingus, olles võitnud suure poolehoiu ka filmina.
– Tõlkija