Autori fotodega raamat on Eesti kihelkondadest ja nende kirikutest.
Eesti ala jagati kirikukihelkondadeks kohe pärast ristisõja lõppu. Muinaskihelkondadega võrreldes oli kirikukihelkondi rohkem ning nende arv kasvas iga sajandiga. 16. sajandi alguseks, mil reformatsioon lõpetas keskaja, jagunes Eesti ala juba rohkem kui 80 kihelkonnaks. Viimaseks uueks kihelkonnaks enne Eesti iseseisvumist sai 1911. aastal Viljandist eraldunud Kõpu. 1918. aastaks oli Eestis 106 kihelkonda. Üle lõunapiiri ulatusid Eesti alale veel Salatsi, Ruhja ja Luke kihelkond, mille kirikud jäid pärast piiriajamist Läti poolele. Haldusüksusena püsis kihelkond 1925. aastani, tolleks ajaks oli juurde tulnud kaks kihelkonda: Tormast eraldus Avinurme ja Vändrast Käru. Selles raamatus on piiriks 1918. aasta. Sama aasta seisu järgi on meie maanteede äärde pandud pruunid kihelkondade sildid.

Vaid mõni pühakoda on viimased aastakümned rohkem aja- kui inimkätest hoitud, aga päris võssa kasvanud pole ükski. Küll aga võib näha, et kunagine loodus-ja muinsuskaitsjate võitlus kirikuid ümbritsevate põlispuude pärast on lõppenud viimaste võiduga. Ometi ei saa me tuleviku suhtes üksnes optimistid olla. Kõike võib juhtuda. Seepärast soovitab autor kõigil veidi rehnutit pidada, millised kihelkonnad ja kirikud veel nägemata, ning pikema viivituseta teele asuda. Veel parem: kõigile kihelkondadele ring peale teha. Ja võib kindel olla: kes on näinud või suisa käega katsunud kõiki kihelkonnakirikuid Reigist Rõugeni ja Jämajast Jõhvini, saaks Pariisi sõiduks heakskiidu Voldemar Pansolt endalt (”Enne kui Pariisi sõidad, käi ära Nuustakul!”).