Võttes lähtepunktiks Albert Camus’ traagilise hukkumise liiklusõnnetuses, kirjeldab autor jõuliselt ja sügava kaasaelamisega kirjanikku, kes oli tema suurim imetlusobjekt ja eeskuju. Ta kirjutab Camus’ hirmust kirjanikuna läbi põleda, tema mõtetest õnne kohta, jälestusest suurlinna vastu, rahutusest ja igatsusest, teda painavast surmateemast ja muudest muredest, mis Thorkild Hansenile endalegi võõrad ei olnud.