Kauaoodatud 15. sünnipäev läheneb. Berti unistused mopeedist ja Emiliast lähevad võibolla – loodetavasti! – täide. Ta arvab ka, et leeri minna on tore, sest peab ennast asjatundjaks Issand Jumala ja Jeesuse alal. (Mitte niisama tore ei saa see olla tema sõprade Ake ja Väike-Eriku, nende sama hästi kui kadunud hingede jaoks…)
Jah, Bert on tuleviku suhtes optimistlikult meelestatud. Aga siis juhtub peaaegu täiesti arusaamatu asi: Emilia jätab Berti maha! Järsku tunneb ta ennast nii koleda kui ka tühisena:
”Mitte keegi ei armasta mind. Emilia lõpetas minuga suhted ja ütles mulle tõtt. Et ma olen kole… Ta ütles seda mulle otse näkku ja algul ma veel arvasin, et ta teeb nalja… Ehk oleks sama hea otsekohe ära surra. Põmm, kolks ja pea maha!”