”On kätte jõudnud soe sume suveõhtu. Meister Hans Holbein pühib pintslid vastu värviplekilist lappi hoolikalt kuivaks ning pistab õlisegutopsi, et need kõvaks ei tõmbuks. Eks tunta ju head kunstnikku ka korrashoitud töövahendeist! Ta hõõrub oma valutavaid silmi ja mõtleb kergendusega, et selleks päevaks on töö lõppenud. Nüüd tõmbab ta selga kerge kodukuue ja joob oma veini täielikus rahus, sest lapsed on juba voodis. Veel üks nädal pingelist tööd ning suur maal ongi lõplikult valmis.
Samas kolksatab raudkoputi vastu välisust. …”