A. H. Tammsaare (1878-1940) on suurkirjanik, keda õpitakse koolis, kelle looming oli kriitiliselt lubatud isegi nõukogude ajal. Tammsaaret kui mõtlejat, kirjanik-filosoofi ja kirjandusest kirjutajat esitlev publitsistikakogumik ”Armastusest ja lapselikkusest” jaotub viide ossa. Autori maailmatunnetus avaneb esmalt looduse ja inimese kaudu ”Maastikes”. ”Linnad ja masinad” näitab, kuidas tehnikale ning mõistusele tuginemine võib muuta inimese elu, kuid ei suuda teisendada inimloomust. Käsitlused inimestest ja suurvaimudest, kes Tammsaaret paelusid, on koondatud kolmandasse ossa ”Inimese jälil”. Hariduse, töömoraali ja kirjanduslike ideoloogiate kriitika kaudu rahvusküsimustega tegelevat autorit näeb neljandas osas ”Töö ja tasu”. Valik nähtuste olemuse üle juurdleva, kohati eksistentsialistliku ja nukra Tammsaare kirjutisi on paigutatud kogumikku lõpetavasse ”Elutahtmisse”. Saatesõna on koostajalt Maarja Vainolt.