Seitsmekümne kolme aastane Goethe – lesk ja väga kuulus – armastab noort Ulrike von Levetzow’d. Neid lahutab 54-aastane vanusevahe, aga Goethe ütleb: ”Minu armastus ei tea, et ma olen seitsekümmend.” Siiski saab vanus saab temast võitu – ballil tantsides ta komistab ja kukub – ning Ulrikel on teisigi austajaid. Abieluettepanek, mille Goethe siiski teeb, saab põikleva vastuse. Mõistnud oma unistuse lootusetust, kirjutab Goethe armastuse jõu ja sügavuse mõjul maailmakuulsa ”Marienbadi eleegia”. Romaan jutustab loo Goethe viimasest armastusest, mis on liigutav, vapustav ja õrn.