”Ma olin parajasti X-is, kui sõda puhkes. See oli ilus koht mäe jalamil, kus ma juba kolmandat aastat järjest oma puhkuse veetsin.
Augusti lõpu poole olid peaaegu kõik suvitajad oma kohvrid pakkinud ja täiskiilutud ning juba hilinevate rongidega minema sõitnud. Ma käisin kahel korral jaamas ja nägin, mis seal toimus. Ütlesin endale siis, et see, mida enamik inimesi teeb, ei pruugi sugugi olla targasti tehtud – ja jäin kohale.
Nõnda siis, viiendal või kuuendal septembril (elasin maantee lähedal puumajas, mille teisel korrusel oli palkon), pärast tund aega kestnud tulevahetust – selle aja istusin pererahva nõuandel keldris – nägin sakslasi. …”