”Mihkel ärkas appikutsest. Ta lükkas teki kõrvale, tõusis istuli ja jäi silmitsema helendavat aknaruutu. Seal ei olnud kedagi. Ometi oli ta alles hetk tagasi kuulnud, kuidas teda kutsuti, oli näinud hobuse pead akna taga, oli selle pea järgi Alfa ära tundnud ja koguni imeks pannud, miks too kõrvu lingutab, sest healoomulisel Alfal ei olnud muidu niisugust kommet.
”Alfi!” hüüdis Mihkel tasa. ”Mis on, Alfi?”
…”