"Tõde ja õigus" 3. kd 1968a 257lk Anton Hansen Tammsaare

”Soe ja sume pilvealune juulikuu hommik. Öösel oli sadanud ja nüüd suikus ilm nagu mõttes, kas uuesti sadama hakata või päike lahti teha. Ajuti viskas kusagil tänavanurgal tuuleõhku nagu leitsakut näkku, kuid see vaibus juba järgmisel silmapilgul, olles aurust ja agulihaisudest liig raske kaugemale kandumiseks. Aga ülal pidi olema tuult, sest vabrikukorstnate pursatud suitsujoad sirutusid peletisliku eluka kahmavate kätena või ähvardavalt heidetud mustade lingudena üle ähmase linna, et haarata teda kogu tema rõõmude ja muredega.
...”