1519. aasta novembris saabus Hernando Cortés oma meestega asteekide kuningriigi pealinna ja kohtus valitseja Moctezumaga. Seda lugu – ja lugu kõigest, mis pärast seda juhtus – on jutustatud lugematu hulk kordi, ent alati hispaanlaste vaatevinklist. Ometi on ka sealsed põlisrahvad toonased sündmused nahua keeles põhjalikult talletanud. Kuni päris viimase ajani on need lood olnud valdavalt teadmata: neid ei ole peetud eriti usaldusväärseiks, neid on üksnes osaliselt tõlgitud ja õpetlaste laiemat analüüsi ei ole need varem pälvinud.

”Viiendas päikeses” tuuakse esimest korda lugeja ette asteekide ajalugu nii, nagu see põliselanike endi tekstides kogu oma keerukuses peegeldub. Camilla Townsend kajastab põliselanike käsitlusi, surumata peale Euroopa stereotüüpe või pidamata sealseid rahvaid mingiteks eksootilisteks ja verejanulisteks tüüpideks. Asteekidel oli omaenda pikk ajalugu juba ammu enne eurooplaste saabumist ning hõlpsasti nad hispaanlaste kolonisatsioonile ja kultuurile ei alistunud. Nad moodustasid uusi poliitilisi liite, hakkasid kasutama uusi tehnoloogiaid ja oskasid ka muutunud olukorras ellu jääda.