336 lehekülge, kõvakaaneline

”Jäta mind, jäta mind,” nuuksus Catherine. ”Kui ma olen valesti teinud, siis ma suren selle eest. Sellest piisab! Ka sina jätsid mu maha, kuid ma ei tee sulle etteheiteid. Ma andestan sulle. Andesta ka sina mulle!”

See raamat on inglise kirjanduses ainulaadne.
Midagi selletaolist seal varem ei olnud ega ole ka hiljem tulnud, sest vaimuomaduste kombinatsioon, millest ta sündis, on nüüdisajal üliharuldaseks jäänud.

Raamatu ”Vihurimäe” on loonud kuum, nägemuslik fantaasia koos sõna otseses mõttes täieliku, puhta ilmsüütusega, mis suudab pahet ja kurjust mõista ainult üldistatud, poeetilisel kujul ja seda sellisena ihaledagi. See kummaline segu on tagatipuks veel asetatud võrdlemisi realistlikku, ajastu konventsioonidele vastavasse raami. Kired hõõguvad selles teoses kuumalt, kurjalt ja hävitavalt, aga nad ei ole füüsilised, vaid sümboolselt puhtad. Inimtüübid, mis siin vastupandamatult, teispool head ja kurja üksteise poole tõmbuvad või üksteisest eemale tõukuvad, on küll elavad, aga mingi müstilise veenvusega stiliseeritud. Need on pigem arhetüübid kui tüübid, ja jõud, mis neid pingestavad, on nii puhtalt vastandlikud, kui võib olla.
Oma nägemusliku üldistusega on ”Vihurimäe” üks kõige inspireeritumaid romaane inglise kirjanduses.

Märksõnad: romaanid; inglise; ilukirjandus
Tõlkinud: Ester Jaigma
Sari: Varamu