536 lehekülge, kõvakaaneline, 140 × 200 mm

Vennastekoguduse kirjandusharrastus on meie maal ja eesti rahva juures ainulaadne: pärisorjade eeldatav vaimupimedus püüdles väsimatult kirjaoskuse ja raamatutarkuse poole, mida härrandlik luteri kirik ei suutnud ega tahtnudki rahuldada. Soodsamaid võimalusi pakkus luteri kiriku kehandisse tugevasti sisse imbunud hernhuutlaste diasporaa tegevus. Oma eriõpetuse levitamiseks oli vaja soetada rahvakeelset usulist tarbekirjandust, mille eest hoolitsesid teoloogiliselt haritud hernhuutlased, kirjanduse hulga kasvamine suurendas omakorda kirjaoskajate talupoegade hulka, keda rakendati hernhuutlike käsikirjade lugemisel. Vennastekoguduse käsikirjad (peamiselt Kagu-Eestis) ja 19. sajandi alguses hoogsasti ilmuma hakkav trükikirjandus moodustasid domineeriva osa eesti rahva vaimuelus ja sellega mittearvestamine oleks suur eksimine ajaloolise tõe vastu. See peaks õigustama ka käesolevat töömahukat uurimust. Raamatu väljaandmist on toetanud Haridus- ja Teadusministeerium, Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Märksõnad: vennastekogudused; pietism; usuliikumised; käsikirjad; religioosne kirjandus; kirikulugu; kirjandusajalugu; kultuuriajalugu; Eesti
Sari: Eesti mõttelugu
Raamat sisaldab registrit