128 lehekülge

Võib olla üsna kindel, et juhuseid siin ilmas pole. Kui Kuressaare Nikolai kirikutorni kapist tuli päevavalgele vihikupakk, oli kohe selge, et leitud on midagi erakordset.
Neid saksakeelseid ridu ja üle 70 aasta taguseid daatumeid nähes tundus leidjale esmalt, et ta sirvib ühe vangi päevikut, sest kõikjalt vaatas vastu sama käekiri. Teksti süvenedes selgus aga, et tegemist on millegi veelgi rariteetsemaga – kohaliku proua ja Saksa sõjavangide kirjavahetusega, mis oli teadmata põhjusel koolivihikutesse lapse hoolika käekirjaga ümber kirjutatud.
Proua S-i, selle raamatu keskse tegelase enda poeg sundmobiliseeriti ning jäi veidi hiljem Sinimägede lahingutes teadmata kadunuks. Kuressaare naise igatsus oma poja järele ja soov jagada emalikku hoolt jookseb katkematu niidina läbi terve kirjavahetuse.

Nendes kirjades avanevad lood inimestest, kes elasid hoopis teistsugusel ajal. Need jutustavad sellest, milline oli vaenlase küüsi langenud meeste elu sõjaeelsel Saksamaal, milliseid tundeid ning ahastust tekitasid meeletu koduigatsus ja vangipõli. Oli ju siinne okupatsioonivõim öelnud lahti Genfi konventsioonist ega tunnistanud mingeid kohustusi sõjavangide ees. Erinevalt liitlaste kätte sattunuist ootas neid siin sageli ees surm. Ja nii jooksebki kirjadest läbi igatsus millegi järele, mis aitaks taluda elu kurnavat karmust, tuletades meile meelde, et inimlikkus ei kao kuhugi ka rasketel aegadel.

Märksõnad: Teine maailmasõda, 1939-1945; sakslased; sõjavangid; kirjavahetus; ajalugu; naised; Eesti; 1940-ndad; kirjad