Mõnikord peab raamatu esitlusele läbi magnetvärva minema. Meil on Toompeal haruldane ja hästi turvatud parlament. Rein Tootmaa romaani ”Tulnukad ja kratid” tutvustati möödunud nädalal Riigikogu fuajees ja seda mitmel põhjusel. Esiteks on Tootmaa ulmelis-realistlik, tänapäeva Eesti elu ainetel kirjutatud teos tugevalt olupoliitiline ning teiseks on kirjastus Virgela juht Aivar Kala tihedalt Riigikoguga seotud. Nõnda koguneski kirjanik Tootmaa ”Tulnukate ja krattide” esitlusele siidripokaale tõstma igasuguseid poliitikuid alates Jaanus Betlemmast kuni Arnold Rüütlini. Varem kaks novellikogu avaldanud Rein Tootmaa värske romaani süžee käivitub päev enne 5. märtsi valimisi 1995. aastal Eestimaa provintsilinnas. Kohaliku päevalehe tiraaž on hävitatud, vallandub kahe vaenuliku jõu võitlus, mis hargneb vaheldumisi nii ulmelistele kui ka üdini realistlikele radadele. Vanade punaste, eks-KGB-laste, uusomanike, erastajate-ärastajate ja muude ringkäenduse asjameeste positsioonid löövad äkki ohtlikult kõikuma – neid kratte ähvardab tulnukateks nimetatud tõug, keda võib vabalt käsitleda n-ö uute poliitikutena, aga samas ka müstiliste kosmosekülalistena. Mõlemal leeril on oma head ja vead, aga valdavalt ikka pahelised omadused. Kõik on saama peal väljas – kes ponnistab provintsist parlamenti, kes üritab privatiseerimisega suuremat tükki kahmata, kes realiseerib enda võimutahet kaitseliidus, kes kujundab kohalikus ajalehes lahmides avalikku arvamust jne. Podisema hakkab seinast seina supp, kus kõik tõusevad võitlusse oma koha eest päikese all. Kohati arendab Tootmaa lausa detektiivset stoorit – aastaid Kuressares filmilevi, kooliteatrit ja ajalehte teinud kirjanik tunneb ja valdab ainest. Intriigid arenevad kõrtsides, kabinettides, magamistubades; kõik on kõigiga seotud, aga mängu astub ka tundmatuid figuure. Tulnukad on rikkad, soetanud kesklinna ja paremaile maastikele kinnisvara, nad laiendavad oma võimu ja värbavad oma leeri krattegi, kelle hulgas lokkab üksteise kahtlustamine ja peatu tõmblemine. Hakkavad ju tulnukad inimesi kartoteegi-süsteemi alusel kõikidest sotsiaalsetest kihtidest välja korjama ja kasvuhoonelaadseis hoidlais jupitatuna hinges pidama nagu kanu. Segavaid subjekte selekteeritakse ja vähendatakse minimaal-, normaal- ja erandkorras ka kahevaksalisse mõõtu. Kontseptuaalses inimeste jupitamises võib selgesti näha ühiskondlikku allegooriat, kus moraalitult egoistlik uuseestlaste korporatiivne kiht püüab rahvast oma laiutava õitsemise nimel kitsastesse oludesse suruda. Kratte aga pole nii lihtne ahistada, visiseb ju visa vastupanuvimm eesti tõul aegade hämarusest saati sees. Ja nagu autorgi ”Tulnukate ja krattide” lõpus arvab, võitsid 1995. aasta 5. märtsi Riigkogu valimised ikkagi kratid, kes said parlamendis enamuse ja moodustasid sel baasil ka valitsuse. Kuigi Tootmaa mahlakate dialoogidega ulmelis-realistlik romaan paljastab provintslikku ja olupoliitilist rabelemist, võib teose põhjal vedada rööpjooni ja teha üldistusi Eesti poliitika n-ö kõrgema seltskonna kohta. Heas polügraafilises teostuses raamatut illustreerivad Juss Piho kümned ja kümned absurdihuumori laadsed karikatuurid täiesti äratuntavaist tänapäeva Eesti poliitkaässdest, kes ajavad lugeja kohati laginal naerma.
epl.delfi.ee/news/kultuur/tulnukad-ja-kratid-riigikogus?id=50738271