“Teadusluulude jälil”
Tiit Kändler
Ilmamaa, 2020

520 lehekülge, kõvakaaneline, 140 × 200 mm
Märksõnad: teadus; loodusteadused; teaduse populariseerimine; kultuur; aimekirjandus; artiklid; esseed; mälestused
Sari: Eesti mõttelugu
Raamat sisaldab registrit

Heas korras raamat. Tellime kirjastusest.

18.50

Eesti teaduse tunnustatud populariseerija Tiit Kändler (1948) mõtiskleb Endel Lippmaa õpilasena, miks on kvantfüüsika ainus kehtiv teaduslik teooria. Kas sellepärast, et see tõepoolest ei eksi, või tänu sellele, et jätab enesele nii palju eksimisruumi? Kändler viitab siin Heisenbergi määramatuse relatsioonile, Bohri komplementaarsuse printsiibile ja Diraci valemile. Kvantpõimumisele niikuinii. Aga ta teeb seda valemitesse laskumata kõigile arusaadavas keeles. Olles kitsamalt erialalt biofüüsik liigub ta nõtkelt teemadele, mis on rohkem seotud bioloogiaga, samuti pole talle võõrad kunst ning eriti huumor. Tema selgesõnaline, kuid kaugeltki mitte kuiv stiil väljendab vääramatut tahet näidata teadust kui inimkultuuri orgaanilist osa.
Ta ütleb: ”Eestile ei ole teadust vaja selleks ja ainuüksi selleks, et üle maailma kuulsaks saada ja seeläbi rikkamalt elada. Eestile on teadust vaja selleks, et meil oleks oma teadmine, nii nagu mu meelest peaks see ju olema ühe iseoleva riigi iseenestest mõistetav osis.”

Käesoleva köite tutvustuseks ütleb autor: ”Oleme sattunud plahvatuslikult muutunud maailma, kus tundub üha enam, et üle 140 tähemärgi korraga kirjutada pole vaja … Püüan oma raamatus näidata, et on küll. … Olen kogunud sellesse raamatusse osa oma siiani kirjutatud lugudest – olgu need esseed, satiirid, ülevaateartiklid, mõtlused või mälestused, mis avaldatud erinevates Eesti väljaannetes alates aastast 1976. Vajadusel olen mõnd varasemat kirjutist kohati täiendanud, teisi siin-seal kärpinud või lisanud üksikuid mõistmist hõlbustavaid kommentaare.”
Ja lisab enda kohta: ”Kalamaja poisina, ehkki sündinud Turbas, olen hingelt pigem aguliinimene kui linnamees. Nõnda olen elus olnud eksperimentaalfüüsik, ehitanud kiiret eriotstarbelist arvutit, olnud humorist, satiirik ja püstijalakoomik, tegutsenud poliitikareporterina, juhtinud loodusajakirju, püsinud üsna pikalt teadusajakirjanikuna, ka Eesti Päevalehe teadustoimetajana, ning jõudnud teaduskirjanikuks. Kirjutan seda, et lugejal oleks selge, et mu teemad on küll laia ulatusega, kuid ometi seotud minu elukäiguga.”

Ettemõtteid juhatuseks
Niiluse krokodillid
Inimkonna põhihäda – kohastumatus ülimuutustega
Kas hakkame e-riigi vabakäiguvangideks?
Eesti eliit võib elada singulaarsuse veerel
Keel tuleb keele tagant
Keel taassünnib läbi kaose
Lootus digisõprusele maailmaga ei kustu
Digimaailm võib muuta meie tsivilisatsiooni
Nutimaailm kujundab looduse evolutsiooni
Milleks Eestile ajud? Et suurusjärke tabada
Kõik me oleme Nikitad
Täna aastal 1991: augustikahurid
ENSV Kirjanike Liidu kongressi eel
Habitantide teekond minevikku
Hüpe läbi jõupaberiga suletud ukse
Legoinimesed ja barbiinimesed
1. mai on surnud. Elagu 1. mai!
Psüühilised kogemused. Psüühilised illusioonid
Referendum on parem kui kolm kantud kalossi
Sügis loeb sente
Tänane Tallinn. Teleonoomilise projekti kriitika
Teadusrevolutsioonide paradigma elab edasi
Higgsi osakese ilmumine Dublinis
Isekate meemide türannia
Vaba tahe võib olla tekkinud vabadusest sõltumatult
Kriitika kriitika kriitika
Arhitektuurist ja elust
Teekond Tallinnasse. Reisiarvustus
Arhitektuur on vormi valatud mõttemaailm
Becketti Godot testib ühiskonda
Vapra maalisõduri tagasimarss
Bob Dylan: tõe-eelse maailma minimalist
Portugali popurrii: ajaloo vältimatuse ja kunstide linnad
Imeline retk inimese kultuurihinge
Lumememm veedab jõulud postkaartidel
Anonüümsete tegude vältimatus
Inimese paras paik universumis
Queen omas mahlas
Rahvuslik iseloom osutus väljamõeldiseks
Teadus on kõigile avatud
Teadus muutub ühes maailmaga hägusamaks
Ka teaduse piirid vajavad selgitamist
Teadusreligioon ja religiooniteadus – anekdootlikud seigad mõtteilmast
Parandamatu romantiku hoiatav sõnum
Vajame doktorikraadiga kingseppi!
Avastamata aja alamad
Geenijumalast kütkestatud inimene
Tontlik kaugmõju võib suunata elu arengut
Aeglase teaduse kestev mõju
Eesti vajab ka kolkateadust
Erakonnastuva teaduse lävel
Pulseeriva teadushuvi universum
Teaduse ABC
Reinuvader tiigikonn
Ajalugu algab kraavist
Elame veel, tänu maailma fraktaalsusele
See võrratu võsa
Teed on looduse ainevahetus
Maastikud aitavad mäletada
Kaks botaanikaaia seadust
Ilu peitub pisiasjades
Inimkliima lepped ja leppimatus
Liivimaa tühjuse täiuslikkus
Sada aastat enne rahauputust
Kuidas lõpeb kolmas Eesti veesõda?
Kuidas tõlkida varblast?
Teadus – kas koomiks või traagiks? Algtingimused ja taust populaarteaduses
Kui sõnad jätavad sõnatuks
Maailmakirjandus vajab ebahumaniste
Elu võimalikkusest juhuslikus maailmas
Mitte alati pole parim kõige parem
Süütuse muuseum valgustab teed inimlikkusele
Uue satiiri sünnilugu: ”Monty Pythoni” allikatel
René Descartes ja tema kuus tundmust
Kaosest korra otsija ülestähendused
Ussiaugust ühendatud ajalood
Kirjandusel ei tule algust ega lõppu
Kõik teed tulevad Roomast
Madis Kõivu evangeelne aeg
Pitol käes on hea reisida
Miłoszi üleajalooline aasta
Endel Lippmaa: parima nina saladus
Harald Kerese aegumatu aktuaalsus
Endel Tulving: ”Ühte ja ainsat mälu pole olemas.”
Ernst Öpik: meie ainulaadne kõrgearvuline
Juri Lotman. Mõtleja. Märk
Jaan Einasto: mees, kes mõõdab mõõtmatut
Einsteini aegruumi aastasada
Feynman teab, mis on asjade taga
Hawkingi universumi mütoloogiline ilmumine Eestile
James Watsonit tasub ka kuulata
Suur Planck ja väike Eesti
Pavlov varjus koerte eest Sillamäele
Mida on Bohril meile ütelda?
Kuidas Darwin eesti keelde jõudis
Erast Parmasto: ühe seenekuninga seenemaailm
Jüri Alliku mitteigav maailm
Noobel preemia kannab Nobeli nime
Suur sula
Jätkusuutlik hingekuu
Kalevipoja seiklused ja e-riik
Kellele kuulub keel?
Linnumuna sarnane
Teeme ühed sajad!
Uks