”Ühel nõukal peremehel oli kuus poega, kõik tugevad ja terved nagu õunad. Peremees ja paremenaine vaatasid uhkusega poegade peale ja soovisid sudames igale suurt õnne ja head iga. Kõige noorem vend, kes juba kuusteistkümmend aastat vana oli, pidi igaühe lootuse järele viimaseks lapseks jääma. Aga see lootus läks tühja, sest perenaine ootas juba seitsmendat last. …”