Paabulindude saar Potsdami lähistel Haveli jões, Preisimaa kuningate puhkekoht, muudeti 19. sajandil Lenne ja Schinkeli juhendamisel õueaednik Fintelmanni poolt kunstlikuks paradiisiks. Seal olid kängurud ja üks lõvi, palmid ja jumalapuud, üks Lõunamere-saarlane, üks hiiglane, kääbused ja mooramaamees.

Thomas Hettche laseb sellel unustatud maailmal elustuda, seades loo keskpunkti väikesekasvulise Marie, kes ajalooürikute kohaselt oli Paabulindude saare lossipreili. Romaani aineks on tema elu ja meie kujutlused ilust, looduse ümberkujundamine ja meie igatsus eksootika järele, inimese väärikus, aja olemus – ja traagiline armastus.