Vahetevahel, ikka jälle uuesti kerkib iga inimese ette küsimus: KES MA OLEN? See küsimus tundub kõikidest kõige raskem vastata, sest ongi indiviidi elu peaküsimus.
Kaks talve vana inimene räägib endast kolmandas isikus: Liisi tahab piima. Teisedki ju räägivad temast nagu kellestki Liisist. Arvatavasti kolmandal talvel avastab ta endas isiku, keda tähistab asesõnaga MINA või koguni MINA ISE: ”Mina ise kallan piima!”; ”Mina ise panen sokid jalga!” Kõik laused on hüüumärgiga, kõik tegevused lähtuvad MINAst ja koonduvad MINA ümber. Maailm on MINAkeskne.
Varsti selgub, et MINAsid on teisi ka. Muist MINAsid on SINAd, muist TEMAd. Maailm muutub mitmekihtseks, vaenulikukski. KES MINA OLEN teiste minade seas? Nüüd otsitakse MINA peegeldust SINA ja TEMA kaudu, avastades ühtlasi MEIE, TEIE ja NEMAD. Mina olen see, kuidas teised mind näevad, aga kui nad näevad mind vasturääkivalt, siis MISSUGUNE MA OLEN tegelikult?
Läheb aega palju või vähe, enamasti aastaid, kui kerkivad uued küsimused: MIKS MA OLEN; kuidas see juhtus, et ilma tulin; MILLEKS MA OLEN, mis on minu otstarve ja koht siin ilmas. Edaspidi küsitakse eneselt ja teistelt ja aimeraamatutelt, KUS MA OLEN, kus asub minus minu vaim, ja KAS MINA OLEN surematu vaimolend või surelik inimolend. Vastused muutuvad ajas, küsimused jäävad.

See raamat pakub pildikesi suurele ja väiksele inimesele, et alustada MINA-temaatika üheskoos uurimist. MISSUGUSE ISELOOMUGA on inimesed neis juttudes; MIKS nad ütlevad ja käituvad just nõnda; kuidas MINA nende olukorras oleksin tegutsenud ja mida ütelnud? Täiskasvanu ei peaks mudilasele vastuseid kätte jagama, pigem last kuulama ja arutlema õhutama. Mida MINA ISE on avastanud, see jääb MINA varanduseks, kuna kõrvalseisja mõtted tihtigi tuulest tulevad ja tuulde hajuvad.