1916. aastal ilmunud ”Loomingu mõte: Inimese õigustamise katse” jäi Nikolai Berdjajevi, vene ja rahvusvahelist sümbolismi ning eriti vene sümbolismi filosoofilisi lätteid hästi tundva filosoofi viimaseks Venemaal ilmunud raamatuks. ”Seda raamatut pean oma mitte kõige täiuslikumaks, küll aga oma kõige hingestatumaks teoseks ning selles leidis esmakordselt väljenduse minu originaalne filosoofiline mõte.”

Berdjajevi filosoofia keskmes on nüüd kindlalt inimene, kuid filosoofia ise jääb religioosseks.
”Loomingu probleemil on minu maailmavaates keskne koht. Inimene loodi selleks, et ta hakkaks omakorda loojaks. Ta on tunnistatud sobivaks loovaks tööks maailmas, ta jätkab maailma loomist. Tema elu mõte ja eesmärk ei taandu pääsemisele. Loomine on alati üleminek olematusest olemisse, s.t. loomine eimillestki. Loomine eimillestki on loomine vabadusest. /—/ Loomine kujutab endast täielikku vastandit evolutsioonile. Evolutsioon on determinism, tagajärg. Loomine on vabadus, primordiaalne akt. Maailm pole lakanud olemast loodav, ta pole valmis, loomine jätkub.”