Teose inspireerijaks on olnud autori kodukandimõis, selle maastikud, ühtlasi mõisa viimased asukad, eriti üks neist, paruness Elisabeth, kes oli 1919. aasta juunis Eestist lahkudes üsna hellas eas neiu ja elas ehk lahkumist kõige valulisemalt läbi. Ajalooõpingud sõdadevahelisel Saksamaal ja järgnevad elukeerised üksnes süvendasid tema nostalgiat ning armastust kogu Liivimaa ja kaotatud kodu vastu. Seitsekümmend aastat hiljem, vaid uute võimaluste avanedes, võtab vanadaam ette siiasõidu, lootuses kaht aega ühendada. Ent muidugi leiab ta end vaid oma Aja varemetelt…