67 lehekülge, pehmekaaneline

” Tema eesnime ma enam ei mäleta. Liignimi oli vist Bergmann. Olin peretütre sünnipäevale kutsutud. Aias olid kõik ettevalmistused tehtud. Sünnipäevalaps jooksis edasi-tagasi, sundis kõiki külalisi istuma, nagu poleks tal siis nende poolt enam midagi karta. Juba veidi väsinult võttis ta seejärel ka ise laua otsas istet. Ema istus siis veel tema kõrval.
Oli palav, vaatamata sellele, et kõik leidis aset suurte, vanade puude all. Seal, kus päike aia põõsaste ja puude vahelt laiguti läbi pääses, kallas ta hõõguvheledat valgust alla maapinnale. Kuigi avar, mugav maja aeda tänavapoolsest küljest varjas, tegid putukad veel suuremat kära kui tramm. Ja ometi polnud putukadki nii koledad kui lennukid, mida meie linn juba mitu head aastat peab taluma – mille ulgumise saatel klirisevad nõud päeval ja ööl meie kappides, mille meeltult kihutavate varjude all ägavad meie majad; selles aia haljas koopas me neid ei kuulnud; nautisime üles-alla tantsiskleva putukapilve sumisevat laulu.
… ”

Märksõnad: saksa; jutustused; ilukirjandus
Tõlkinud: Rita Tasa
Sari: Loomingu Raamatukogu