Tänapäeval tunneb üldsus Jakob Hurta esmajoones rahvaluulekogujana, alusepanijana meie erakordselt suurtele vanavarakogudele. Teame teda ka kui suurt rahvuslast, ärkamisaja silmapaistvat ühiskonnategelast. Tuntud on Hurda tegevus kirikuõpetajana nii Otepääl kui ka Peterburis. Kõige vähem on seni tähelepanu pälvinud tema tegevus keelemehena. Ometi oli Hurdal doktorikraad just keeleteaduses ning tema kirjadest ilmneb, et vähemalt ühel elujärgul on ta keeleteadust pidanud oma tõeliseks kutsumuseks.
Käesoleva raamatu mõte on tutvustada võimalikult rahvalikul kujul Hurda enese meelest tema üht tähtsamat elutahku, näidata Hurta kui keeleuurijat, keele- ja kultuuripoliitikut, ühtse eesti kirjakeele eest sõdijat.