107 lehekülge, pehmekaaneline

Paavo Haavikko luule kohta on kriitikud öelnud, et see on ”50-ndate aastate soome lüürika algus ja ots”. Haavikko oli neil aegadel Soomes tekkinud nn. uue luule juhtivaks esindajaks, kes ei käinud kellegi järel, vaid kelle järel käidi. Tema looming on jätnud soome kirjandusse jääva jälje. Ja just luule näol.
60-ndatel aastatel läks Haavikko üle proosa kirjutamisele, katsudes siingi uusi radasid leida. Oma loomingu laadi kohta on Haavikko ise märkinud, et ”tahan näha seda, mida näen”. Sel põhimõttel on ta käesolevaski romaanis projitseerinud suurte ajaloosündmuste taustale peategelase tragikoomilise kuju, kellel on oma prisma argielu hallide asjade nägemiseks.

Märksõnad: soome; ilukirjandus; romaanid
Tõlkinud: Harald Lepik
Sari: Loomingu Raamatukogu