Erwin Strittmatter kirjeldab triloogia esimeses raamatus (1961) äkilise pagari okkalise tee algust poeesia, inimloomuse tundmise ja huumoriga kirjanikuni. Nii lõi ta saksa kirjanduse ühe suure ja enim arutatud teose: viimane köide (1980) sai ilmuda alles pärast pikka võitlust SDV tsensoriga. ”Ma arvan, et oli õige kirjutada lugu meie aja luuletajast, kirjeldada, kui vaene ta on, ja ma kirjutan, et teadmine, et luuletaja ei olnud kunagi ”rikkam”, oli õige.”