1830-ndate aastate paiku kavatses Balzac kirjutada terve rea novelle renessansi vaimus. Selle juures huvitas Balzaci stiiliprobleem – need lood kujutasid endast omamoodi juveliiritööd, mis võimaldas tal puhata ”Inimliku komöödia” loomispingest. Kõigepeal aga ilmneb nendes jutustustes autori sügav huvi renessansiajastu vastu.
Kirjaniku ees seisis keeruline ülesanne: taaselustada hilise keskaja ja renessansiajastu inimeste vaimne pale ning teha seda tolleaegsete keeleliste vahenditega. ”Antsakad lood” ei ole mitte lihtsalt ”ajaloolised” jutustused, vaid teosed, mis otsekui oleksid kirjutatud XV-XVI sajandil.

”Kui minust üldse midagi järele jääb, siis on need ”Lood”. Inimene, kes loob sada niisugust juttu, ei sure.”
Balzac vähendab siin oma ülejäänud loomingu väärtust, kuid ”Antsakaid lugusid” kõrgelt hinnates on tal kahtlemata õigus.