Taimed ja loomad, sealhulgas inimene, on ümbritseva maailmaga vastastikku kasulikus suhtes. Mullas ja vees, juurtes ja latvades, igas elusolendis kihab vilgas elu. Meid ei jäeta hetkekski omapead, iial ei saa öelda, et oleme üksi. Meie kaaslasteks on tibatillukesed olevused, kelle abita me ei sööks ega hingaks. Mikroorganismide olemasolu on lubanud tekkida ja areneda taime- ja loomariigil, ökosüsteemidel ja ühiskondadel.

Selosse’i teos on tulvil loodusimesid, kelle peale me ei ole osanud siiani isegi mõelda, ammugi neid vääriliselt hinnata: mikroobid aitavad kiusvaaladel krevette koorida, bakterid ”viisistavad” tsikaadide laulu, merepõhjas elavad ”juurtega” loomad. Keegi neist ei ole üksi ja keegi ei jää tunnustuseta: selles raamatus saavutavad kustumatu kuulsuse isegi pabulad ja pätsid.

Autor ei oleks prantslane, kui ei pühendaks arvestatavat osa raamatust veinidele ja juustudele, aga jutt pole nende söömisest ega serveerimisest, vaid ikka neist samadest bakteritest ja seentest, kes hüva kraami iseäranis maitsvaks muudavad. Isegi juust pole iialgi üksi!