Hea lugeja! Raamat, mille avad, kõneleb Eestimaast ja seda tiheda võrguna katvatest mõisaansamblitest. Mõis on osa siinse maa ja rahva kultuurist; see ilmub meie silme ette nii visuaalsete jälgedena, mille ajalugu on meile jätnud, kui fantaasiapiltidena, mis kusagil mõisaaidas on värvilise saaniteki all tänaseni alles. Koputame ja astume sisse …
Majaperemeest ei ole täna kodus, ei ole olnud juba sada aastat ega tule enam kunagi tagasi. Mis on alles, on mälu – maalingu fragmendid laes, stukkdekoor seintel, park ja puiesteed, mis toovad meid ikka ja jälle mõisamaailma algusesse tagasi.

Autor on raamatu jaganud osadeks ja need omakorda peatükkideks; alustades mõisa ideest ja mõisaelust, võetakse mõisaarhitektuur vaatluse alla ajalooliste perioodide kaupa selle kõige varasematest kihistutest kuni oma hääbumise ja traagilise lõpuni ning taassünnini 20. sajandil.
Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad erinevad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele.

JUHAN MAISTE (snd 1952) on kunstiajaloo professor, esseist ja poeet. Lisaks pikaaegsele õppetööle Tartu Ülikoolis, Eesti Kunstiakadeemias ja Eesti Maaülikoolis on ta töötanud külalisprofessorina Rooma, Helsingi, Turu jt ülikoolides. Akadeemilise tegevusega paralleelselt on ta olnud kirglik muinsuskaitse eestkõneleja ning seisnud mõisakultuuri talletamise ja säilitamise eest. Maiste on Läti Teaduste Akadeemia audoktor ja Eesti Maastikuarhitektide Liidu auliige ning on pälvinud mitmeid tunnustusi oma publikatsioonide eest.