Terves suures Prantsuse sõjaväes oli ainult üks ohvitser, keda inglased Wellingtoni väest vihkasid, südamest, kangekaelselt, eluotsani. Prantslaste hulgas oli röövleid, oli vägivallatsejaid, mängijaid, duellante. See kõik oli andeksantav, sest niisuguseid inimesi leidus ka inglaste ridades. Kuid üks ohvitser Massena väest sai hakkama roimaga, mis oli ennenägematu, ennekuulmatu, hirmuäratav; kirudes tuletati seda meelde, eriti hilja õhtul, kui juba teine pudel oli vallandanud meeste keeled. Muidugi, kes võis olla sellise hirmsa teo tegija, kui mitte meie sõber, brigadir Etienne Gerard, Conflansi husaar, suurepärane ratsanik ja vehkleja, võrukael, daamide ja kuue ratsaväebrigaadi lemmik.