415 lehekülge, kõvakaaneline

”Naine tuli joonelt Ravici suunas. Ta kõndis kiiresti, kuid kummaliselt taaruvalt. Ravic märkas teda alles siis, kui naine peaaegu tema kõrvale oli jõudnud. Ta nägi sarnakat, eemalseisvate silmadega kahvatut nägu. Nägu oli tardunud ja nagu mask; tundus, nagu oleks see tühi, ja laternavalgel läikis silmis nii klaasistunud pilk, et Ravic muutus tähelepanelikuks.
Naine möödus nii lähedalt, et peaaegu riivas teda. Ravic sirutas käe välja ja haaras tal käsivarrest. Samal silmapilgul naine vaarus ja oleks kukkunud, kui Ravic poleks teda toetanud.
Ravic hoidis tugevasti naist käsivarrest. ”Kuhu te tahate minna?” küsis ta viivitades.
Naine vaatas talle mõistmatult otsa. ”Laske mind lahti,” sosistas ta.
Ravic ei vastanud. Ta ei lõdvendanud haaret.
”Laske mind lahti! Mis see tähendab?” sosistas naine vaevalt huuli liigutades.
Ravicile jäi mulje, et teine teda ei näegi, lihtsalt vaatab temast läbi kuhugi öisesse tühjusse. Miski oli ta tee tõkestanud ja selle vastu ta nüüd protestis: ”Laske mind lahti!”
Ravic oli kohe aru saanud, et naine ei ole libu. Ta ei olnud ka purjus. Ravic ei hoidnud teda enam nii kõvasti ja naine oleks võinud ennast hõlpsasti vabastada, kui ta oleks tahtnud, aga ta ei märganud seda. Ravic ootas veel natuke. ”Tõepoolest, kuhu te tahate minna, öösel Pariisis, üksi, sellel kellaajal?” küsis ta veel kord rahulikult ja laskis käest lahti.
…”

Märksõnad: saksa; romaanid; ilukirjandus
Tõlkinud: Viktor Tomberg