”Vaeste-patuste alev” on panoraamne, sotsiaalkriitiline ja deklaratiivne sissevaade 1910.- 1920. aastate Eesti töölisagulisse. Selle tegelased on vaesusest halliks ja kiduraks jäänud, lõputust töörügamisest ja joomisest tuimaks tambitud inimesed. Viletsus ja inetus kandub üle ka inimsuhetele, mida valitsevad tü­lid ja vägivald nii kodus kui ka tänaval ning kahjurõõmus uudishimu ja näriv-tige kadedus naabrite suhtes.