Midagi mõtlemata, lihtsalt sellepärast, et hirm juhtunu pärast polnud veel kadunud, jooksis Samala hertsogi poole ja surus ennast tema vastu.
”Sa... oled terve!”
Ta käed sirutusid hertsogi kaela ümber ja kui mees ta embusse võttis, hoidis ta mehest kramplikult kinni.
Mees vaatas alla tema peale, naise silmad olid pisaratest udused, huuled värisesid, ja mees mõtles, et mitte keegi ei saa olla armsam.
Seejärel katsid ta huuled naise suu.
Hetke ei suutnud Samala uskuda, et see on tõsi.
Siis tundis ta, et kindlasti on ta surnud ja mees on ta kandnud taevasse, kus on ainult lilled ja muusika ja armastus.